Maleval on vanust rohkem kui 50 aastat, mis teeb sellest ühe vanema noorsootööformaadi Eestis. Nagu EÕM50 kogumikraamatu autor väga tabavalt ütleb: „Maleva 50-aastase ajaloo jooksul on olnud erinevaid aegu, erinevaid juhte ja erinevaid poliitilisi reaalsusi.“
Eellugu
Maleva loomise tagamaade mõistmiseks tuleb kindlasti vaadata konteksti, kus see loodi – 1960. aastate Eesti NSV. Üle 20 aasta Nõukogude Liitu (NSVL) kuulunud ENSV-s olid toimunud massiline industrialiseerimine ja (sund)kollektiviseerimine (suurmajandite loomine), mille tagajärjeks oli inimeste kolimine maalt linnadesse. Kui enne II maailmasõda oli Eestis veel maaelanikkond ülekaalus linnade elanikkonna ees, siis nüüd kohad vahetusid.
ENSV suurmajanditele (kolhoosid-sovhoosid) tekitas aga linnastumisprotsess tõsise tööjõupuuduse. Näiteks kahanes 1960-ndate keskel põllumajanduses töötajate arv 12% ja alla 20-aastaste põllumajandustööliste osakaal oli üle kahe korra madalam kui NSVL-is keskmiselt. Kuigi 1960-ndate NSVL oli kosmoseriik, siis ei jõudnud ajastu tehnika tippsaavutused kaugeltki igasse eluvaldkonda ja põllumajandus oli endiselt tugevalt sõltuv inimfaktorist. Teisisõnu, mehhaniseerituse puudujääke kompenseeriti inimtööjõuga.
Stalini-järgses NSVL-is hakkas rasketööstuse kõrval suuremat tähelepanu saama ka põllumajandus, kus eksperimenteeriti julgelt (nt maisikasvatuse kampaania) ja algatati suurprojekte (nt uudismaa kampaania). Suured projektid nõudsid tohutult tööjõudu ja seda koondati kokku kogu NSVL-ist. Sageli käisid tudengid suviti sellistel üleliidulistel suurprojektidel endale raha teenimas. 1956. aastal osalesid 120 Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilast uudismaaprogrammis Kasahstanis ja selle järel pandi alus Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevale (EÜE).
1960-ndaid kutsuti ka „kuldseteks kuuekümnendateks“, sest ENSV-s olid poliitilised olud märgatavalt liberaliseerunud. Stalini-aegne hirmu- ja vägivallaõhkkond oli asendunud optimismi, isikuvabaduste ja avatuse kasvuga. Loodeti ENSV olukorda parandada läbi kommunistliku režiimi seesmise ümberkorraldamise ja selleks kaasati aktiivselt noori ühiskonnaellu.
ENSV-s oli 1960-ndate keskpaigaks lisaks üliõpilastele suvistele põllumajandustöödele siin-seal kaasatud ka õpilasi. Organiseeritumalt ja läbimõeldumalt toimus laagriformaadis õpilaste tööle rakendamine 1965. aastal Kehra sovhoosis ja juba suuremalt 1966. aastal Hiiumaal. Mõlema algatuse taga oli Rein Talmet ja tema ettevõtmisi võiks ehk nimetada n-ö protomalevaks.
NSVL-is tegeles noorsoopoliitikaga (14-28 aastased) Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing (ÜLKNÜ), mis oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei noorteorganisatsioon. ÜLKNÜ territoriaalne allorganisatsioon ENSV-s oli ELKNÜ (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing), mis muuhulgas organiseeris üliõpilasi Eestist üleliidulistele ehitusobjektidele ning oli ka 1964. aastal EÜE loojaks. Loomulikult olid ka õpilasmaleva loojad ELKNÜ taustaga (teisiti polnudki tol ajal mõeldav). N-ö protomalevate idee oli end piisavalt tõestanud ja 1967. aastal loodi ELKNÜ poolt Eesti Õpilaste Töömalev, mis 23. detsembril 1969 nimetati Eesti Õpilasmalevaks (EÕM).
Struktuur
EÕM-il kujunes 3-tasandiline juhtimisstruktuur.
Aastaringne keskstaap, kus olid keskstaabi komandör (üldjuht), komissar (töövaba aeg, suursündmused ja ka ideoloogiline kasvatustöö) ja staabiülem (juhtis 4 teenistust: staabi-, komissari- ja tootmisteenistus ning asjadevalitsus). Tegeleti rühmade komplekteerimisega, lepingupartnerite leidmisega (majandid), sümboolikaga, suursündmuste organiseerimisega jpm. Tippajal oli keskstaabis 10-15 inimest.
Hooajalised piirkonna staabid kujunesid järk-järgult, aga u 10 aastaga olid need loodud igas ENSV rajoonis (sisuliselt tänapäeva maakonnad). Piirkonna staabis töötas paar inimest, kes korraldasid malevat kohalikul tasandil, näiteks organiseerides piirkondlikke kokkutulekuid.
Malevarühmad – koosseisus u 15-25 malevlast, eesotsas rühmakomandör (töötegemine) ja rühmakomissar (tööst vaba aeg). Enamasti töötas ühe majandi juures üks rühm.
Kui 1967. aastal osales ÕM-is 278 malevlast, siis tippajal 1980-ndate keskpaigas oli neid aga 27 000. 1970-ndate keskpaigas liideti EÕM-i struktuuriga ka töö- ja puhkelaager (TPL), mis olid sisuliselt nagu tänapäeva ööbimiseta malevarühmad. EÕM-i rühmad jagati tüübilt kaheks: 15-18aastased põhirühmades (kestsid 7 nädalat), nooremad TPL-is (u 4 nädalat).
Mõtlemiseks ja arutamiseks:
- Milline on tänapäeval maleva struktuur ning mis on algusaegadest alles jäänud?
- Mis on kunagise ja tänapäevase struktuuri plussid-miinused?
- Millise tolleaegse institutsiooniga sarnaneb kõige rohkem Harno?
Olemusest ja mõned traditsioonid
EÕM-i loomise ametlikes põhjendustes kohtab märksõnu nagu töökasvatus ja mõtestatud vaba aja sisustamine. Endised keskstaabi liikmed on aga siinkirjutajale öelnud, et peamine tõuge oli ikkagi töökäte puudus suurmajandites.
Oli kuidas oli, aga fakt on, et suurmajandid võtsid iga aastaga üha rohkem malevarühmi enda juurde tööle ja maksid väga korralikku palka. Järelikult olid malevlased vajalikud ning seega oli malevlaste tööjõul oluline majanduslik mõju.
Mõtlemiseks ja arutamiseks:
- Milliseks hinnata tänapäeval malevlaste mõju majandusele, vajalikkust ettevõtetele?
Algusest peale ei olnud ÕM ainult töö, vaid pärast tööd tegeleti suvelaagritele omaste ühistegevustega (nt sport, taidlemine, uute liikmete ristimine jpm). Kohe alguses tekkis hulk tegevusi, millest kujunesid kiiresti aastakümneteks ÕM-i rühmade traditsioonid, näiteks malevapulm, ühise rühmasümboolika (lipp, embleem) kujundamine, rühmalaul, sõprusrühmad, kokkutulekuks valmistumine (võisteldi rühmalauluga ja spordis). Tavaline oli tööandjaks oleva majandiga tutvumine. Palju meenutatakse rühma elupaiga kujundamist ning sisse seadmist vastavalt rühmaliikmete vajadustele ja maitsele.
Algusest peale käisid ÕM-i juurde mitmed suursündmused ja sümboolika. Traditsiooniks kujunes malevasuve pidulik avamine, mis algselt toimus Tallinnas, kuid ÕM-i kasvades hakkasid piirkonnastaabid avatseremooniaid läbi viima oma rajooni keskustes. ÕM-i suurim sündmus ja traditsioon on aga kahtlemata malevasuve lõpetav kokkutulek. Piirkonnad tegid kõigepealt oma kokkutulekud, kust omakorda parimad pääsesid üleriigilisele EÕM kokkutulekule. Kokkutulekutel on rühmad traditsiooniliselt võistelnud nii spordis (eelkõige võrkpall ja köievedu) ning kultuurialadel (rühmalaul, taidlus ja rühmalipp).
ÕM-i vanaks traditsiooniks on iga-aastane sümboolika (aastaembleem ja selle kujundusega vimplid, trükised jms) kujundamine. Keskstaap kujundas EÕM-i aastaembleemi, piirkonnastaabid piirkondade omad ja rühmad iseendale. Kõik need erineva tasandi embleemid õmmeldi malevajakile, mis algusaastatel oli rohekas, aga peagi võeti kasutusele punased jakid.
Nõukogudeaegse ÕM-i paratamatuseks olid teatavad kummardused punaideoloogia ees, näiteks sõjaveteranide sõnavõtud maleva suursündmustel, pärgade asetamised punamonumentide juurde vms. Lisaks oli ju igal rühmal komissar, kes pidi justkui seisma ideoloogilise kasvatustöö eest. Vaatamata vormilistele kohustustele kommunismiaate ees, ei meenuta kaasaegsed ÕM-i läbi selle. Pigem oli ÕM koht, kuhu (kas rohkem või vähem teadlikult) põgeneti sotsialistliku reaalsuse eest. Suvi on meie kultuuriruumis noortele ikka vabaduse aeg, mil ollakse eemal oma tavapärasest elust ning kogetakse palju uut ja huvitavat. Küllaltki vabad olud võimaldasid tihtipeale rühmadel omaloomingusse (nt rühmalaulu või kokkutuleku taidluskavasse) lisada ka pila nõukogude ühiskonnakorralduse aadressil, aga seda muidugi ridade vahele.
Kontrolli lõdvendasid tõsiasjad, et ka (ideoloogilise) järelvalve teostajad puhkasid suviti ja ÕM-i olemuse juurde kuulus hajutatus – rühmad paiknesid laiali üle kogu riigi ja toimisid iseseisvalt. Seega oli rühm suurema osa ajast omaette. Loomulikult eeldusel, et töö oli korralikult tehtud ja mingi suure lollusega hakkama ei saadud.
Tänapäev
Nõukogudeaegne ÕM hääbus koos nõukogude ajaga, sest kadusid malevlaste tööjõudu vajavad suurmajandid. Erandiks jäi Pärnumaa ÕM, mis, küll pisikesena, aga elas siiski üle pöörased ja pöördelised Eesti Vabariigi taassünni aastad. Aga juba 1990-ndate teisest poolest hakkasid taas malevad tekkima– siiski mitte eraldiseisva organisatsioonina, vaid kohalike omavalitsuste juures hooajaliste noorteprojektidena.
20 aastaga on jõutud seisu, kus malevakorraldus on endiselt enamasti omavalitsuste põhine ja hooajaline tegevus. Siiski on olemas ka aastaringselt tegutsevaid ja ainult malevakorraldusele spetsialiseerunud malevastaape – Sihtasutus Õpilasmalev, Pärnumaa Õpilasmalev ja Tartu Noorte Töömalev. Kujundatakse aastasümboolikat (embleem) ja selle motiividega meeneid (nt T-särk) ning kasutusel on malevajakid (nii rühmajuhtidele kui noortele). Mitmel pool korraldatakse malevasuve avamisi, tehakse piirkondlikke kokkutulekuid (nt Pärnumaa, Tartu, Valgamaa) ning Sihtasutus Õpilasmalev korraldab ka üleriigilist EÕM kokkutulekut.
Nagu eespool öeldud, siis tänapäeval käsitletakse malevat kui noorsootööprojekti. Vastavalt kehtivale Noorsootöö seadusele: „Noorsootöö on tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda.“ Vaieldamatult suudab malev väga edukalt luua keskkonna noorte mitmekülgseks arendamiseks.
Kindlasti jääks aga maleva ainult noorsootöö osana käsitlemine liialt ühekülgseks. Pigem peaks maleva puhul silmas pidama ja lahutamatult käsitlema kaht vaatenurka:
Noorsootöö vaade
Sihtgrupp on noored ning maleval on hariduslikud eesmärgid – noorte arendamine ja eluks ette valmistamine. Eesmärgid saavutatakse läbi töö tegemise ja ka ühistegevuste.
Ettevõtluse vaade
Olemuselt on malevakorraldus tööjõu vahendamine – malevakorraldaja viib kokku tööjõu vajaja (ettevõtted, KOV) ja tööd teha soovivad noored. Malevarühma loomise eeldus on tööandja, kel on samal ajal mingid ootused rühmale ja tehtavale tööle. Kui ootusi ligilähedaseltki ei täideta, siis on enamasti tööandja valik lihtne – rohkem ei soovita tegemist teha ei maleva ega noortega.
Lühidalt: Malevakorraldajatel on vastutus luua noortele ea- ja jõukohane arengukeskkond ning samal ei tohi kannatada tööandja ärilised huvid. Või kui pole ärihuve (nt KOVid), siis ei tohiks malevanoortele töötamise võimaluse andmine tunduda ajaraiskamisena.
Maleva peamine väärtus nii tänapäeval kui ka varasemalt on noortele töökasvatuse ja -kogemuse andmine. Iseenesest ei ole töötav alaealine mingi haruldus, kuid malevad suudavad korraga haarata suurt hulka noori ehk n-ö mõjutada massi. Oskuslikult juhitud malevarühm oma vabamate oludega ja koos uute inimestega on noortele tavapärasest (kodu ja kool) erinev õpikeskkond. Läbi töö ja ühistegevuste avastavad noored endas sageli uusi külgi ja omandavad uusi oskusi ja arendavad üldpädevusi.
Tänapäevase malevakorralduse suurimaks plussiks on, et tekkinud on arvestatav malevakorraldajate võrgustik. Malevakorraldajad koos rühmajuhtidega on omandanud väga spetsiifilise ja unikaalse oskuse, kuidas toetada noorte esimesi samme töömaailmas – tööle rakendamine, juhendamine, motiveerimine jpm.
Suurimad miinused on aga malevakorralduse projektipõhisus ja malevakorraldajate võrgustiku ebaühtlus. Näiteks on Eestis piirkondi, kus malevaid ei korraldata, mõnel pool on see aga sõltuv ühest inimesest ja tema loobumisel soikub ka malevakorraldus.
Kasutatud allikad
Ehasalu, Peep: “EÕM50: Hiline vastus lapsevanemale õpilasmaleva asjus”; Tallinn 2016; OÜ Print Best.
Tartu Noorte Töömalev: “Maleva märkmik 2018”.
Vilgats, Kalev: “On lipurivis malevlaste viirud…”; 2016.
https://ekspress.delfi.ee/kuum/salasuhe-mis-tekitas-soltuvuse?id=69019707
http://www.estonica.org/et/Eesti_Üliõpilaste_Ehitusmalev_ja_Eesti_Õpilasmalev/
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Õpilasmalev
https://et.wikipedia.org/wiki/Eestimaa_Leninlik_Kommunistlik_Noorsooühing